Karl-Markus

Karl-Markus saab kohe kolme aastaseks! Aeg on ikka nii julmalt lennanud. Nagu eile oleks alles ma teada saanud, et ma üldse teda ootan. Mäletan nii hästi neid emotsioone ja hirme lapsevanemaks saamise ees. Mäletan kuidas ma oma kõhuga nagu tola rääkisin ja lubasin seda varandust seal sees hästi hoida. Veel sedagi, kuidas sai valatud kuum küünlavaha külma vee sisse vana-aasta õhtul ja sealt siis see välja võtta ja jutustada, mida mina selles kujutises näen. Kuna kõik olid nii ebakindlad, et ma ootan last, nägin mina seal lootekotti kus oli pisike beebi sees. Ma ei julgenud muidugi seda kohe avaldada, kuna tundus nii absurd sellist asja seal näha, aga lõpuks rääkisin ikkagi selle südamelt ja tohhoo imet, teised nägid sama mida mina.
Mäletan ka muidugi seda sünnitama minemist. Kuidas mul hakkasid valud, kuidas ma kategooriliselt keeldusin ennem haiglasse minna, kui mul veed ära tulevad ja kuidas ma lõpuks järgmisel päeval bussiga sinna kohale sõitsin. Need piinavad tunnid seal edasi-tagasi sammumisest, et oma emaka avatust suurendada ja seda jubedat tunnet, kui need looteveed läbi torgati ja see kuum vesi mööda jalgu alla voolas. Peale seda oli see kõik palju hullem, mina valudes Andro kõrval abituna vaatamas. Kuidas ma tegelikult tahtsin epituraali saada, aga selleks oli hilja, ma hakkasin sünnitama. Peale seda lauset nõudsin ma muidugi keisrilõiget, kuna ma enam ei jõudnud. Nemad aga naersid minu üle seal ja ütlesid, et ma nii virk tüdruk ja saan ise hakkama. Võimlesin ja pressisin. Tegelikult on nii naljakas, ma mõtlesin, et inimesed lihtsalt pressivad heast tahtest, aga tegelikult tuleb see tunne, et sa pead pressima.Minul tuli muidugi see tunne liiga vara ja arstid keelasid selle ära. Mitu tundi  ja siis öeldi e mulle lause " pööra selja peale, sa hakkad sünnitama!" Mina vaatasin neile muidugi lolli näoga otsa ja küsisin vastu, et mida hekki ma teie arust terve see ülejäänud aeg siin teinud olen? Mõni hetk peale seda saingi ma oma väikse varanduse rinnale ja teda esimest korda näha.
Ega meile ei antud eriti pikka hetke koos, vaid viidi kontrolli ja mind jäeti sinna voodisse lihtsalt.
Mäletan seda valu ja ootust ja väsimust, aga praeguseks hetkeks see enam ei loe, tegelikult ei lugenud juba peale lapse rinna peale saamist. Ma küll kannatasin, aga minu kannatustel oli väga hea vabandus ja ma sain hakkama millegi imelisega- oma kalli Karl-Markuse ilmale toomisega.
Mäletan kui väga ta mind vajas oma esimestel eluaastatel, kui oluline ma talle olin ja kui palju mina talle anda tahtsin. Tema on siiani ainuke, kelle pärast ma annaks 100% endast, et temal oleks kõik korras ja hea. Nüüd aga kus ta kolmeseks saab, ei vaja ta mind enam nii väga. Tal on omad sõbrad ja tegemised. Mina olen lihtsalt kõrval ja saan nautida tema vaatamist. Temast on saamas see iseseisev inimene, et elus toime tulla. Ta ei ole enam mu beebi, kes olenes ainult minust, enam tal ei ole neid öiseid ärkamisi ja vaja mind, et teda toita, muidugi ta naudib seda, aga ta saab ise hakkama. Vahest ei luba ta mind isegi endaga lifti, kuna tahab üksi alla sõita. See on tegelikult nii kurb. Kuidas see beebi-aeg jäi nii väheseks, kuidas meie elud on nii kiiresti läinud ja sellest on jäänud väga head mälestused.
Muidugi ei ole ma olnud ideaalne ema, aga ma olen nii ideaalne kui mina suudan talle pakkuda. Ja nagu öeldakse esimene läheb ikka aia taha! Tema on minu esimene kõiges- esimene laps, esimene kogemus ja esimene armastus.
Ma muidugi olen teda väga hellitanud ja hetkel maksab see mulle kätte. Aga samas ma ei kahetse, kuna ta on laps ja ta väärib seda hellust, mida ma olen valmis talle pakkuma. Olgugi, et sellelgi on piirid ja sellega saab ka last rikkuda, aga ma tahan talle näidata. kui oluline on tema koht minu elus ja tänu hellusele saan ma sellega hakkama!
Ma praegu tegelikult tahaks nutta teda vaadates, rõõmust muidugi. No kujutage ise, ma olen saanud hakkama kolm aastat oma võrukaelaga, kuigi on olnud aegu kus ma olen alla andnud kõigele. Ma saan temaga edaspidi hakkama, olgu meil tõusud, olgu meil mõõnad. Tema on minu esimene südamevaras, kes läheb mulle ainukesena korda. Isegi teised on öelnud, et ma ei hooli peale endast ja lapsest kellegist. Hoolin tegelikult, aga seda pole vaja teistel teada, teavad ainult need, kes on mulle hingelähedased. Aga minu lapsest kedagi olulisemat ei ole, iga päev elan ma tema nimel ja nii veel paljuid aastaid. Kuigi nutan siin, nagu saadaks teda juba kodust välja. Ega seegi enam kaugel ei ole, arvestades kui kiiresti aeg lendab.

MUL ON KÕIGE ILUSAM JA AINA SUUREMAKS KASVAV VARANDUS, KARL-MARKUS PUNDER. minu elu mõte, sellele tähenduse andev varandus!