Kõigest.

Tegin uue  konto  siia (Leheküljele). Eile esitasin taotluse ja täna kinnitati, ma muidugi ei uskunud, et sealt üldse mingi vastus tuleks, aga võta näpust. Õpin alles aru saama sellest lehest. Sealt saab igasugustest kampaaniatest osa võtta, mis oleks just Sulle meelepärasemaks reklaamimiseks. 

Kuna ma olen selles täiesti uus, õpin seda lehte alles tundma, sest mul pole aimu ka, kuidas see tegelikult käib- aga küll ma arenen.

Teiseks ma tunnen, et ma olen liiga vara üleval. Ma istusin kella kaheni arvutis ja vaatasin filme. Viimasel ajal üldse nii, et ma ärkan juba kell 8 või 9 üles. Paar nädalat tagasi magasin vabalt 12ni välja, aga nüüd see enam välja ei tule. Ärgates lihtsalt selline tunne, et ma olen liiga palju maganud ja pean üles tõusma. Ükskord ärkasin kell 5 hommikul sellise tundega, õnneks peale tunni ajast võitlust sain uuesti magama.Lootsin, et kui kaua üleval, magan ka kauem. Vaatasin kolme filmi. Enne magama minekut panin peale "Me before you" ja lahistasin nutta, algusest lõpuni. Kuigi ma olin seda enne näinud, arvasin et teist korda ma ehk ei nuta, aga kraanid läksid aina rohkem lahti, kui film hakkas lõppu jõudma. Minu meelest olen ma sarnase looga filmi ka enne näinud. ainult et mehed olid näitlejad, see oli muidugi tõsieluline kui ma õigesti mäletan. 

Peale nutmist hakkasin ma muidugi mõtlema, et kas mina suudaks sellise käsikirja/raamatu ilma nutmata valmis kirjutada, vastus oleks ilmselt ei. Ma olen lihtsalt nii emotsionaalne, iga väiksemgi kurb asi mis filmides juhtub, ajab mul pisarad välja. Kõige meeldejäävam nutmine oli siis, kui ma vaatasin kuuma piruka viimast osa ja seal mingil hetkel hakkasin ma nutma. Naljakas on see, et mõnda filmi vaadates mõtlen ma, et need vennad on ennast ikka täiesti kivisse suitsetanud ja selle välja mõelnud, või on neil lihtsalt nii hea fantaasia. 

Eile käisime veel õhtul Karliga tõukerattaga sõitmas. Kuigi märg ja rõve ilm oli, meeldis talle väga. Hea, et tal selline nooremat sorti tädi on, muidu ei oleks tal sellist lahedat roosat printsessi tõukeratast, millega ringi paarutada. Muidugi sõitis ta mu eest minema ka, kuskile maja taha lilli korjama. Terve korv oli tal neid lõpuks igal juhul täis. Porilompides sai ta ka plätsertatud ja tuju oligi lapsel hea. Tegelikult on ikka nii vähe vaja, et olla õnnelik. Karl on õnnelik, kui saab õues hullata ja mina olen õnnelik, kui tema on õnnelik. Ta saab mul juba kolme aastaseks, UUUSKUMATU! Alles ma sain teada, et olen lapseootel. Sain ta esimest korda oma kätele ja temaga koos harjuda.Teda nunnutada. Nüüd aga kasvab ta iga päevaga aina suuremaks ja teeb aina rohkem oma asja. Minul õigus ainult pealt vaadata ja nautida seda rõõmu. Muidugi on mul vedanud, kuna ta on väga hellusenõudlik laps. Kui ta ikka tahab musitada ja kallistada, peab ta seda saama. Eriti naljakas on, kui ma teda põsele musitan ja ära lõpetan, keerab tema oma teise põse mulle ette ja näitab näpuga kuhu veel tuleb teha. 

Sõnu tuleb meil ka nüüd rohkem ja ta hakkab isegi lauseid juba ütlema. Hommikul tuli minu juurde " Näe emme, ratas on seal." See oli armas, vahepeal puserdab endal mingi tite jutu kokku ja ütleb ühe eesti keelse sõna ka vahele. Minu suur poiss on juba. Niii väga ikka armastan teda.

Minu vääksu eile. 

Natukene suurem olen juba!

Titabeebi Karl.