Pikk paus

Elu ja selle keerdkäigud, oleks vist piisav alustus peale pikka pausi siit. 

Pole nagu muutunud midagi, aga samas on muutunud kõik. Oleme nüüd nüüdseks elanud siin Soomes kolm aastat jaaaa võib öelda, et on paremaid päevi ja halvemaid. Kindlasti see viiamased kuud on olnud halvemad, kuna tööl ei ole,miks?

Minu selg on andnud otsad raskele füüsilisele tööle, on see haige olnud küll pikalt, aga selle aasta alguses mõtlesin pöörduda arstide poole, kuna venitused ei aidanud. Sellest algas üks korralik jama, nädal tööl ja kaks haiguslehel. Pidi haiglas pildistamas käima, aga sinna oli nii pikk järjekord, et kohale sain alles augusti alguses, selleks ajaks aga olin juba paar kuud olnud out töölt. Siiani olen, ag täna peaks tulema otsus, kuidas minu töö tegu taas algaks, natukene hirmutab. Rohkem lihtsalt sellepärast, kuna selle pika kodus istumise ja liikumuse tõttu on ka avastatud keskmiselt raske masendus, tänu millele ma ei taha peaaegu üldse inimestega kokku puutuda. Oma mees muidugi välja arvatud, aga paraku ei saa ka tema elu jääda seisma minu ahistusest. Muidugi mul on ka paremaid päevi, kus ma käin ja naudin ja siis on neid päevi, kus ärkan poole päeva ajal ja voodi vahetub diivani vastu. Olen küll kaks korda käinud ka spetsialisti juures, aga ma ei näe abi sellest. 

Ei tunne usaldust inimese vastu ja sellele lisaks, ma ei saaks öelda, et tunnen ennast paremini, kui 2tunnise kohtumise ajal, kuulen ma kahte lauset psühholoogi poolt. Eks kindlasti, see on koht kus mina pean rääkima, aga kui puudub usaldus on seda väga raske teha. Lõpuks kui ma seal olen rääkinud, leian ma küll ise lahenduse, aga ega see kaua kesta. Siis vajud jälle sinna musta auku ja mõtled uuesti asju, mis viivad veel sügavamale. 

Jah, tegelikult on mul kõik hästi, mul on mees, kes mind armastab, kes tahab et mul oleks hea, aga mina lihtsalt pole selline inimene kes suudaks seda kõikke vastu võtta.Mis viib jälle suhte karile, kuna mina süüdistan teda ja tema mind. See on surnud ring, aga samas ei saaks öelda, et see suhe nüüd nii pahasti kannataks, lihtsalt peab rohkem suhtlema ja avama ennast, mis tänu usaludus rakuste on olnud keeruline, muidugi peab ka võtma arvesse tõsi asja, et see suhe on kestnud alles aasta, seega me mõlemad kasvame sellega koos. Ja peab ka kindlasti tunnistama, et ma pole just kõige kergem olevus, kellele rahulolu pakkuda, on härra sellega tegelikult väga hästi tulnud toime. Siiani võin kindlalt öelda,et parim suhe siiamaani ja minule väga tähtis, kuna selles suhtes ma olen nõus ka tunnistama oma vigu ja parandama neid. 

See kindlasti ka juhtub sellest, et me olime väga pikalt sõbrad, enne kui meil üldse midadgi oli, flirti kui sellist leidus ja ka veidikene armukadedust, aga aasta kindlast mitte kumbki ei tunnistanud seda,et leidub ka tundeid. Kuni selle eelmise aasta jaanipäevani, tänu alkoholile mõlemad said öeldud ja sealt maalt oleme ka olnud koos. Pean lihtsalt mainima, et kui usaldav võib olla üks inimene, kui Tema. Ja kui reaalselt hea tunne võib olla, kui õhtul tuleb koju, tundub nagu kodu oleks alles siis. 

Aga mis veel, pole vist siia maininudki, mida ma tööks teen ja mis ma tööle lisaks teen.

Tööl olen ma lihtatehases, selline 100+ töökaaslasega armas koht. Armastan töökaaslasi ja ka seda võin öelda, et esimest korda olen ma töökohaga rahul, kuna ma suudan seal areneda ja minu tööandjad kuulavad mind ja aitavad selle arenemisega. Kui ma kolm aastast tagasi siia tulin, ei osanud ma sõnagi soome keelt, aga vot töövestlusele pääsesin ja sain ka koha.. Seal ka algas tugev õpe ja nüüdseks võin öelda, et oskan seda juba kohati paremini kui eesti keelt. Eks muiddugi, mees on soomlane, töökohas on ainult soome keel jne. 

Tööle lisaks käin ma ametiliidu koolitustel, kuna mulle kohutavalt meeldib poliitiline vaidlus kui selline ja just ametiliidust siin riigis on palju abi, kuna ka töötegijal on enda õigused , mis oleks Eestis ülimalt vajalik. Peale selle käin ka veel koolis, mis on küll natukene unarusse jäänud, aga aasta on veel jäänud ja küll selle ajaga peaks saama ka lõpetatud. 

Natukene peaks ka Karl-Markusest rääkima. Tema on meil nüüd kuue aastane meheke, kellel iseloomu mitme tüübi eest, aga samas nii südamlik ja nunnu pisike. Kohutav kuidas aeg lendab, järgmine aasta juba kooli :O- praegu on eelkool ja teraapia. Kuna kõne on väga segamini. 

Oleme ka väga suured sõjad käinud läbi lasteaiaga, aga sellest peab juba eraldi postituse tegema, lihtsalt näitamaks, et on tegelikult ka seda kiusamist täiskasvanute seas. On olnud valesti käitumist ja ebaõigsust, mis on andnud vääga palju stressi, aga nüüd kui rühm on vahetunud, ma ei tunne üldse sellist paha tunnet, kui eelneval aastal :). Sellest teengi kohe ka järgmise postituse ja ilmselt ka sellest mida tähendab ametiliit ja mida ma seal koolitusel siis ka õpin, homme oleks järgmine kursus ja ootan kohutavalt. Märtsis oleks minek ka Saksamaale just selle koolituse raames.. '

Sellele postitusele võib nüüd panna puntki ja rääkida lasteaia teemast :)