teisipäev, 23. august 2016

Karl-Markus



Karl-Markus saab kohe kolme aastaseks! Aeg on ikka nii julmalt lennanud. Nagu eile oleks alles ma teada saanud, et ma üldse teda ootan. Mäletan nii hästi neid emotsioone ja hirme lapsevanemaks saamise ees. Mäletan kuidas ma oma kõhuga nagu tola rääkisin ja lubasin seda varandust seal sees hästi hoida. Veel sedagi, kuidas sai valatud kuum küünlavaha külma vee sisse vana-aasta õhtul ja sealt siis see välja võtta ja jutustada, mida mina selles kujutises näen. Kuna kõik olid nii ebakindlad, et ma ootan last, nägin mina seal lootekotti kus oli pisike beebi sees. Ma ei julgenud muidugi seda kohe avaldada, kuna tundus nii absurd sellist asja seal näha, aga lõpuks rääkisin ikkagi selle südamelt ja tohhoo imet, teised nägid sama mida mina.
Mäletan ka muidugi seda sünnitama minemist. Kuidas mul hakkasid valud, kuidas ma kategooriliselt keeldusin ennem haiglasse minna, kui mul veed ära tulevad ja kuidas ma lõpuks järgmisel päeval bussiga sinna kohale sõitsin. Need piinavad tunnid seal edasi-tagasi sammumisest, et oma emaka avatust suurendada ja seda jubedat tunnet, kui need looteveed läbi torgati ja see kuum vesi mööda jalgu alla voolas. Peale seda oli see kõik palju hullem, mina valudes Andro kõrval abituna vaatamas. Kuidas ma tegelikult tahtsin epituraali saada, aga selleks oli hilja, ma hakkasin sünnitama. Peale seda lauset nõudsin ma muidugi keisrilõiget, kuna ma enam ei jõudnud. Nemad aga naersid minu üle seal ja ütlesid, et ma nii virk tüdruk ja saan ise hakkama. Võimlesin ja pressisin. Tegelikult on nii naljakas, ma mõtlesin, et inimesed lihtsalt pressivad heast tahtest, aga tegelikult tuleb see tunne, et sa pead pressima.Minul tuli muidugi see tunne liiga vara ja arstid keelasid selle ära. Mitu tundi  ja siis öeldi e mulle lause " pööra selja peale, sa hakkad sünnitama!" Mina vaatasin neile muidugi lolli näoga otsa ja küsisin vastu, et mida hekki ma teie arust terve see ülejäänud aeg siin teinud olen? Mõni hetk peale seda saingi ma oma väikse varanduse rinnale ja teda esimest korda näha.
Ega meile ei antud eriti pikka hetke koos, vaid viidi kontrolli ja mind jäeti sinna voodisse lihtsalt.
Mäletan seda valu ja ootust ja väsimust, aga praeguseks hetkeks see enam ei loe, tegelikult ei lugenud juba peale lapse rinna peale saamist. Ma küll kannatasin, aga minu kannatustel oli väga hea vabandus ja ma sain hakkama millegi imelisega- oma kalli Karl-Markuse ilmale toomisega.
Mäletan kui väga ta mind vajas oma esimestel eluaastatel, kui oluline ma talle olin ja kui palju mina talle anda tahtsin. Tema on siiani ainuke, kelle pärast ma annaks 100% endast, et temal oleks kõik korras ja hea. Nüüd aga kus ta kolmeseks saab, ei vaja ta mind enam nii väga. Tal on omad sõbrad ja tegemised. Mina olen lihtsalt kõrval ja saan nautida tema vaatamist. Temast on saamas see iseseisev inimene, et elus toime tulla. Ta ei ole enam mu beebi, kes olenes ainult minust, enam tal ei ole neid öiseid ärkamisi ja vaja mind, et teda toita, muidugi ta naudib seda, aga ta saab ise hakkama. Vahest ei luba ta mind isegi endaga lifti, kuna tahab üksi alla sõita. See on tegelikult nii kurb. Kuidas see beebi-aeg jäi nii väheseks, kuidas meie elud on nii kiiresti läinud ja sellest on jäänud väga head mälestused.
Muidugi ei ole ma olnud ideaalne ema, aga ma olen nii ideaalne kui mina suudan talle pakkuda. Ja nagu öeldakse esimene läheb ikka aia taha! Tema on minu esimene kõiges- esimene laps, esimene kogemus ja esimene armastus.
Ma muidugi olen teda väga hellitanud ja hetkel maksab see mulle kätte. Aga samas ma ei kahetse, kuna ta on laps ja ta väärib seda hellust, mida ma olen valmis talle pakkuma. Olgugi, et sellelgi on piirid ja sellega saab ka last rikkuda, aga ma tahan talle näidata. kui oluline on tema koht minu elus ja tänu hellusele saan ma sellega hakkama!
Ma praegu tegelikult tahaks nutta teda vaadates, rõõmust muidugi. No kujutage ise, ma olen saanud hakkama kolm aastat oma võrukaelaga, kuigi on olnud aegu kus ma olen alla andnud kõigele. Ma saan temaga edaspidi hakkama, olgu meil tõusud, olgu meil mõõnad. Tema on minu esimene südamevaras, kes läheb mulle ainukesena korda. Isegi teised on öelnud, et ma ei hooli peale endast ja lapsest kellegist. Hoolin tegelikult, aga seda pole vaja teistel teada, teavad ainult need, kes on mulle hingelähedased. Aga minu lapsest kedagi olulisemat ei ole, iga päev elan ma tema nimel ja nii veel paljuid aastaid. Kuigi nutan siin, nagu saadaks teda juba kodust välja. Ega seegi enam kaugel ei ole, arvestades kui kiiresti aeg lendab.

MUL ON KÕIGE ILUSAM JA AINA SUUREMAKS KASVAV VARANDUS, KARL-MARKUS PUNDER. minu elu mõte, sellele tähenduse andev varandus!

kolmapäev, 17. august 2016

Kõigest.


Tegin uue  konto  siia (Leheküljele). Eile esitasin taotluse ja täna kinnitati, ma muidugi ei uskunud, et sealt üldse mingi vastus tuleks, aga võta näpust. Õpin alles aru saama sellest lehest. Sealt saab igasugustest kampaaniatest osa võtta, mis oleks just Sulle meelepärasemaks reklaamimiseks. 
Kuna ma olen selles täiesti uus, õpin seda lehte alles tundma, sest mul pole aimu ka, kuidas see tegelikult käib- aga küll ma arenen.
Teiseks ma tunnen, et ma olen liiga vara üleval. Ma istusin kella kaheni arvutis ja vaatasin filme. Viimasel ajal üldse nii, et ma ärkan juba kell 8 või 9 üles. Paar nädalat tagasi magasin vabalt 12ni välja, aga nüüd see enam välja ei tule. Ärgates lihtsalt selline tunne, et ma olen liiga palju maganud ja pean üles tõusma. Ükskord ärkasin kell 5 hommikul sellise tundega, õnneks peale tunni ajast võitlust sain uuesti magama.Lootsin, et kui kaua üleval, magan ka kauem. Vaatasin kolme filmi. Enne magama minekut panin peale "Me before you" ja lahistasin nutta, algusest lõpuni. Kuigi ma olin seda enne näinud, arvasin et teist korda ma ehk ei nuta, aga kraanid läksid aina rohkem lahti, kui film hakkas lõppu jõudma. Minu meelest olen ma sarnase looga filmi ka enne näinud. ainult et mehed olid näitlejad, see oli muidugi tõsieluline kui ma õigesti mäletan. 
Peale nutmist hakkasin ma muidugi mõtlema, et kas mina suudaks sellise käsikirja/raamatu ilma nutmata valmis kirjutada, vastus oleks ilmselt ei. Ma olen lihtsalt nii emotsionaalne, iga väiksemgi kurb asi mis filmides juhtub, ajab mul pisarad välja. Kõige meeldejäävam nutmine oli siis, kui ma vaatasin kuuma piruka viimast osa ja seal mingil hetkel hakkasin ma nutma. Naljakas on see, et mõnda filmi vaadates mõtlen ma, et need vennad on ennast ikka täiesti kivisse suitsetanud ja selle välja mõelnud, või on neil lihtsalt nii hea fantaasia. 
Eile käisime veel õhtul Karliga tõukerattaga sõitmas. Kuigi märg ja rõve ilm oli, meeldis talle väga. Hea, et tal selline nooremat sorti tädi on, muidu ei oleks tal sellist lahedat roosat printsessi tõukeratast, millega ringi paarutada. Muidugi sõitis ta mu eest minema ka, kuskile maja taha lilli korjama. Terve korv oli tal neid lõpuks igal juhul täis. Porilompides sai ta ka plätsertatud ja tuju oligi lapsel hea. Tegelikult on ikka nii vähe vaja, et olla õnnelik. Karl on õnnelik, kui saab õues hullata ja mina olen õnnelik, kui tema on õnnelik. Ta saab mul juba kolme aastaseks, UUUSKUMATU! Alles ma sain teada, et olen lapseootel. Sain ta esimest korda oma kätele ja temaga koos harjuda.Teda nunnutada. Nüüd aga kasvab ta iga päevaga aina suuremaks ja teeb aina rohkem oma asja. Minul õigus ainult pealt vaadata ja nautida seda rõõmu. Muidugi on mul vedanud, kuna ta on väga hellusenõudlik laps. Kui ta ikka tahab musitada ja kallistada, peab ta seda saama. Eriti naljakas on, kui ma teda põsele musitan ja ära lõpetan, keerab tema oma teise põse mulle ette ja näitab näpuga kuhu veel tuleb teha. 
Sõnu tuleb meil ka nüüd rohkem ja ta hakkab isegi lauseid juba ütlema. Hommikul tuli minu juurde " Näe emme, ratas on seal." See oli armas, vahepeal puserdab endal mingi tite jutu kokku ja ütleb ühe eesti keelse sõna ka vahele. Minu suur poiss on juba. Niii väga ikka armastan teda.
Minu vääksu eile. 


Natukene suurem olen juba!
Titabeebi Karl.